Olen väga mures koerte üksikute mõõdetavate tervisenäitajate ületähtsustamise kasvu üle koerakasvatuses. Mõõdetavad  ja numbrite või tähtede- ja lühenditena selgelt välja öeldavad tervisega seotud üksikud haigused on saanud ülisuure tähenduse koerte aretuses ning kogu arusaam koerte tervisest on väärastumas. On täiesti mõistetamatu, millise tähtsuse on mõnede tõugude tervise juures saanud puusad ja küünarnukid. Nägemuseta ja ilma reaalse, sugupõlvede pikkuse isikliku kogemuseta aretusega tegelejatel on lihtne toetuda numbritele ja/või tähtedele. Veel kurvem on, et mitmed tõuühingud on läinud kaasa sellise pealiskaudse lähenemisega tervisele. Seetõttu toimub nii mõneski tõus aretus numbrite/tähtedepõhiselt. See on kindel allakäigutee. Koer on elav ja tundlik kooslus, milles on kümneid ja kümneid erinevaid aspekte, mis mõjutavad tema heaolu ja kasutusotstarvet ja -omadusi. Seltsikoera roll on olla seltsiks. Mis on juhtunud ja juhtub koertega, kui kergesti mõõdetavad tervisenäitajad saavad ülevõimu? Liiga paljude tõugude tervis on järsku ainult puusad, küünarnukid ja silmad. See ei tähenda, et neid näitajaid ei peaks tõuaretuses arvesse võtma, ent asjad peaksid olema õigetes omavahelistes suhetes. Kahjuks on see harva nii. Tervis on terviklikkus - eluea pikkus ja elu kvaliteet on need, mida tuleks määratleda koera tervist hinnates.

 

 

1.    Iseloomu olulisust ei ole võetud piisavalt arvesse.
Iseloom ja koera närvisüsteem on jätkuvalt koera elus 24/7/365. Ei ole olulisemat asja kui iseloom. Koera psüühiline heaolu on see, mis toob kaasa tasakaaluka ja kvaliteetse elu. Iseloom on kahjuks jäänud ilma tähelepanuta, kuna see ei ole üheselt mõõdetav ja piisavalt tähelepanu all olev omadus kasvatajate ja tõuühingute töös. Tõsi, suurem osa kasvatajatest pöörab suurt tähelepanu ka iseloomule, kuid on naeruväärne, et kehva närvisüsteemiga koera aretuses kasutamine ei ole kellegi asi samal ajal, kui puusade ja muude terviseuuringute osas ei lubata mingeid kompromisse.

2. Numbritega mõõtmatute haiguste ja probleemide tähendust on alahinnatud, kuna need ei ole statistilistelt mõõdetavad ja hinnatavad. Degeneratsioon jätkub.

Allergiad, kilpnäärme alatalitus, immuunsüsteemi-, seedimis- , paljunemis- ja hingamisprobleemid nagu ka mõnede siseorganite saatuslikud probleemid jäävad lihtsalt tahaplaanile, kuna nende alusel ei saa välja töötada kindlate numbritega skaalat. Siiski võivad need koera igapäevaelu jaoks olla valusamalt  ja hullemini kohal kui üks puusaliigese düsplaasia aste. Rääkimata liiga noorelt ilmselgelt päriliku soodumusega vähki surevatest koertest. Nimekirja liialt vähe tähelepanu saavatest probleemidest võiks jätkata lõputult. Pikas perspektiivis tõu tegelik degeneratsioon suureneb, kui tähelepanu pööratakse üksikutele probleemidele terviku asemel.

3. Arusaam tervisest ja üldisest elujõust on hägustumas.

Olukorras, kus üksikud statistilised tegurid on ületähtsustatud, unustatakse üldine tervis ja elujõud. Kas ei peaks olema tähelepanu keskpunktis koerte keskmine eluiga  ja elatud elu kvaliteet. Kvaliteetsest ja lihtsast, haiguste- ja ravimitevabast elust ei tule mingit 1, 2, 3, 4-ga hinnatavat arvu koera andmete juurde ja nii ei võta nägemuseta harrastajad neid asju  piisavalt arvesse. Küünarnukitulemus 1, üksik ripsmekarv silmas või puusadüsplaasia aste C on mõnele tähtsam kui koer tervikuna ja õigesti elatud elu kvaliteet. Liiga paljud tõuühingud on läinud kaasa pinnapealsete tervisekäsitluste rakendamisel ja heakskiitmisel. Mitmetel tõugudel on PEVISA (Aretuserinõuete programm Soomes) reeglid täiesti pinnapealsed ja ilma nägemuseta, kus üksik fakt sõidab üle tervest tervisekäsitlusest. Tahan küsida, miks koeri inimeste arusaamades ja tõuorganisatsioonides nimetatakse haigeteks, kui tema mingi liigese hindamisaste  ei ole ideaalne, kuid samas koer ise sellepärast ei kannata? Haigus peaks olema koertel nagu inimestegi puhul - et tuntakse end haigena ja ollakse haige. Vajatakse arstiabi või tuntakse elukvaliteeti vähendavat valu. Mida tähendab koera tervis?

4. Lõputu maht ressursse ja raha suunatakse vaid mõnesse elementi.

Lõputu maht aega, vaeva ja majanduslikke ressursse on suunatud valele poole. Seda raha, mis kulutatakse rutiinsetele uuringutele, võiks kasutada palju kasulikumalt üldise tervise geneetilise mitmekesisuse ja tõugude hüvanguks. Kõik ressursid on piiratud. Tuleb mõelda, kuidas ja millistes suhetes tehakse kulutusi olemasolevatesse probleemidesse ja kuhu tuleks tervikuga võrreldes panustada .

5. Reegliterägastiku ja bürokraatia kasvatamine koos mõõdetavate terviseuuringutega = geneetilise baasi ahenemine

Oma arutelukoht koerakasvatuses on kohutava bürokraatia kasvatamine mõnede terviseuuringute ümber. Piirangute ja reeglite ülimuslikkuse tingimustes jätavad kasvatajad kõrvale välismaised paaritused ning uue geenibaasi ja aretusmaterjali hankimine jääb ära. Mitmetes tõugudes on koerte paaritamine töömahukas ja raske kehtivate reeglite tõttu. Tulemuseks on geenibaasi ahenemine. Eelarvamusteta ja teistesse maadesse planeeritavad paaritused jäävad tegemata registreerimisega kaasnevate probleemide tõttu. Kasvatajad ei impordi piisavalt koeri, kuna investeeringud kõrgetasemelistesse importkoertesse on liialt riskantsed. Ka palju väärtuslikku aretusmaterjali jääb aretusest välja, kuna tervise osalt ei või kõiki koeri ühe terviseuuringu tõttu aretuses kasutada isegi siis, kui neil muidu oleks tõule palju anda. Koerakasvatus on alati täis erandeid. Väärtusliku import- või kodumaise aretuskoera aretuskasutus peaks olema võimalik isegi siis, kui koera mõni üksik terviseuuringu tulemus ei ole alati nõuetekohane. Koer on tõu jaoks tervik. Liialt mitmed ainulaadsed tõu esindajad ja väärtuslikud importkoerad jäävad aretusest välja või jäetakse sisse toomata ainult üksiku uuringutulemuse tõttu.

On aeg ärgata ja küsida keerulisi küsimusi.

Tõukoerte maailma kasvatus ja aretus peaks ärkama ja väga tõsiselt mõtlema küsimuse üle õnnelikust koerast ja tema tulevikust. Mis on koera tervis ja mis on selle komponendid? Seda küsimust tuleks käsitleda palju konstruktiivsemalt ja laiemalt, kui seda on tehtud praegu. Võimalusi ja ressursse tuleks suunata palju laiemale alale, kui praegu tehakse. Koerakasvatus vajab õiget tegutsemist, üritamist ja geenibaasi tõelist laiendamist, mitte keskendumist üksikutele terviseprobleemidele, mis on praeguseks võitnud kogu tähelepanu  Välismaalt sisse ostetud koerad, mitmekülgsem koerte tervise kaardistamine, neuroloogiline ja immunoloogiline tervis, kogu populatsiooni kasutamine, iseloomude suurem arvesse võtmine, koerte eluea ja -kvaliteedi pikendamine ei saa olla need asjad, mis jäävad tahaplaanile üksikute terviseuuringu tulemuste tõttu. Kuidas on see praktikas võimalik ja miks selles suunas tehakse nii vähe tööd?

Mitme tõu puhul on ärkamist ja uue suuna valikut juba näha. Koera ja koerte kasvatust osatakse näha tervikuna.  Kahjuks ei ole see kõikide tõugude puhul nii. On veel neid tõuge, kus kogu hullust alles alustatakse. Käsitlust tõu elujõust ja tervisest on mindud kitsendama üksikute terviseuuringute tulemuste põhjal tehtavate järeldustega.  Järelikult kasvatajate aastakümnete pikkusest kogemusest ei ole midagi õpitud. Koerakasvatus ja -aretus peab alati põhinema vastutustundlikel kasvatajatel. Teadmiste-oskuste lisandumine on õige tee. Teadlikud kasvatajad suudavad teha laiapõhjalisi valikuid. Koeri ei saa aretada klaaskastis -  või siis käib just nii, et statistika juhib aretust tegeliku oskamise ja teadmistepagasi asemel. Liiga mitmed tõud on juba jõudnud piirile, kus aretus toimub koerte tundmise asemel hoopis numbritepõhiselt. See on kurb olukord, kuid muidugi palju lihtsam viis kasvatada koeri ilma sügavamate teadmisteta. Kumma tee sinu tõug on valinud? Seepärast ütlengi valjusti välja kuuldud naljaka ütluse:
"Meie keskel on ajuhiiglasi, plikatirtse ja statistikuid, kes oskavad hinnata meie koerte tervist üle interneti.". See on üsna omapärane oskus. Tõuühingud ei peaks sellist tegevus soosima.

Koerte heaolu, tervis ja õnnelikkus ei ole alati numbrites või tähtedes mõõdetavad ja see on hea. Välja arvatud eluiga, arstidel käimiste arv või söödud ravimikuuride arv. Lhasa apsod elavad kergelt 16-18 aastat ja nende kasvatust ei terroriseeri üksikud terviseuuringutega mõõdetavad omadused. Mõnedes reaalsusest  ja koerte tegelikust heaolust hoolivates tõugudes on olukord teine. Koer määratletakse terveks, kui selle puusad on A, küünarnukid 0 ja silmad terved isegi siis, kui koer sureb 6 aastaselt ja on söönud terve oma eluea ravimeid. Kuidas me oleme võinud jõuda nii kaugele reaalsest elust?

 Autor: Juha Kares, originaal leitav tema blogist http://chicchoix.com/blog/?p=2654