Nägin head nimekirja kümnest levinuimast veast, mida tehakse koeri pidades. See sobib ka alustajatele. Samas tuli ka meelde vigu, mida juhtub ka vanadel kasvatajatel.

 

1. Koerad on vältimatult pahad. Koeri ei saa enam nauttda, vaid neid kasvatatakse tava või majandusliku kasu silmas pidades. Koerad on ainus viis olla kuidagimoodi tähtis. Kasvataja on koerte heaks andnud endast kõik ja unustanud muu elu. Koeraharrastus on jäänud ainsaks viisiks, kuidas võib tunda end mingilgi moel tähele panduna.

2. Kaob enesekriitika. Kõigele leidub alati selgitus. Omad koerad on alati kõige ilusamad ja kõige tervemad, isegi, kui statistika näitab midagi muud.  Kasvataja kujutab endale ette, et on kõige osavam, ent teised ei saa lihtsalt asjadest aru. Sellisel juhul välimikukohtunikud, loomaarstid, tõuühing ja teised alal tegutsejad hakkavad vana kasvataja jaoks tähendama oskamatuid inimesi, kes on kõikide ebakõlade põhjuseks.

3. Kasvatuses ei saa raha raisata, vaid pesakonnad tuleb teha paaritades oma emaseid oma isastega. Lihtsus muutub tähtsaimaks töövahendiks.

4. Koerakasvataja unustab muu ühiskonna ja elab vaid koeraelu. Tööelu jääb kõrvale ja kõik harrastusedki on seotud vaid koertega. Peagi hämardub asjade omavaheliste suhete tajumine täielikult.

5. Kasvataja unustab puhata ja elu nautida. Kõik vajavad puhkust ja argipäevast eemal olekut. Koerad seovad kasvatajat päris palju ning aastate jooksul võib kasvataja kergesti sattuda olukorda, kus puhkused ei ole lihtsalt võimalikud. Kasvataja väsib, ent ta ei pane seda ise alati tähele.

6. Majanduslikult elatakse peost suhu. Koerte pidamine ja kasvatamine on kallis hobi. Tulud on sageli ebareeglipärased ja nii võib oma majapidamine olla varsti kergesti uppi. See viib aga kiiresti selleni, et kasvatuseks ei jagu. Koeri ei saa paaritada seal, kus on parim võimalik isane. Varsti jõuab kasvataja selleni, et müüb pesakonna parimaid kutsikaid, kuna majandusolukord nõuab.

7. Erapoolikuks muutumine. Vanad kasvatajad jäävad kergesti oma nurka ja on väga must-valged. Tahtmiste erinevused ja aastakümnete pikkune võistlemine on viinud olukorrani, kus omas tõus on ümber väga palju "tigedaid" inimesi. Selline kasvataja ütleb kergesti:" Selle kasvataja koeri ei kasuta ma aretuses kunagi" jms.

8. Oma suhe koertesse katkeb ja koeri ei naudita enam koertena. Kasvataja ei saa enam koertest energiat, vaid kogu energia läheb koertele. Koerad jäävad kergesti kannatajateks ja aastate kulgedes on järjest vähem sotsiaalsed ja nukramad. Samas veedab kasvataja järjest vähem aega oma koertega seda ühel või teisel viisil nautides.

9. Oma kodu muutub kenneliks. Puhtus kaob tasapisi aastate jooksul ja kodus puudub rahu. Vahel juhtub kergesti, et kodus ei ole enam ühtegi rahulikku nurka, kus võib rahuneda ja nautida lihtsalt olemist täielikus rahus. Hääli, liikumist, mustust on kõikjal ja see ei meenuta enam inimeste elukohta.

10. Tähenduslikud inimesuhted ja harrastused väljaspool koeri jäävad unarusse. Kõik on vaid üks koer. On oluline, et inimesel on tugevaid ja olulisi inimsuhteid. On hea, kui on mõned olulised suhted ka koertest väljaspool. Kõiki sugulasi ei tohiks samuti unustada, ka paarisuhe vajab aega. Vahel on hea tegutseda teiste inimestega koos, kes ei ole koerainimesed. See aitab kasvatajal säilitada kontakti muu eluga ning aeg-ajalt eemalduda koertest.

Vanemal kasvatajal tasub olla ettevaatlik, et ta ei unustaks nautida oma elu ja omi koeri. 

Vabatõlge Juha Karese blogist tema loal (originaal)