1. Sugutungi puudumine. Ilma selleta ei ole isast. Sageli ei ole sellised koerad ka sarmikad. Ma olen veendunud, et isased, kellel ei ole loomulikku soovi paaritada, on kasutud.

2. Allergiad oma kõikides ilmingutes. Ma olen veendunud, et allergilisi koeri ei tohiks aretuses kasutada. Väga sageli on allergia esimeseks tugevaks märgiks, et koera immuunsüsteem on korrast ära. Allergilised koerad kannatavad ise väga palju ja elu väga allergilise koeraga on piin nii koerale endale kui omanikule. Inimesed peaksid suhtuma allergiatesse palju tõsisemalt.

 

3. Emased, kes ei poegi loomulikult või kes ei paaritu loomulikult. Kõikidel juhtudel, kui isane või emane ei paaritu loomulikult, on see tugev signaal selle looma mitte kasutamiseks aretuses. Kõikide loomade paljunemine peaks olema lihtne ja loomulik. Ma arvan, et kui loomulik paljunemine ei toimu, siis on selleks põhjus. Loodus ei tee asju ilma põhjuseta. Kahjuks on liiga palju kasvatajaid, kes ei kuula ega austa emakest loodust.

4. Nõrganärvilised koerad. Koerad, kellede närvisüsteem on nõrk, on aretuse ja karjasuhete jaoks saatuslikud. Nõrganärvilisus on tugevalt geneetiline ja üks tehtud kompromiss kajastub ka tulevates põlvkondades. Nõrga närvisüsteemiga koerte omamine on keeruline ning sageli kannatavad seetõttu ka koerad ise. Tüüpiline nõrganärvilisuse tunnus on see, kui koera ehmatavad valjud helid või koer ei kannata autosõitu jne.

5. Liiga pehmed koerad. Kaasaegses ühiskonnas peavad koerad suutma üle saada üllatustest ja halbadest kogemustest. Ma arvan, et pehmus on võrdne nõrganärvilisusega. Pehmed koerad annavad seda edasi. Pehmed koerad ei ole head näituse- või töökoerad. Kõige hullem on paaritada pehmet koera  nõrganärvilise koeraga. 

6. Dominantne agressiivsus. See peab olema täielikult välistatud. Kui sa korra saad oma liinidesse dominantse agresiivsuse, siis see sinna ka jääb. Ära tee kunagi kompromisse dominantse agresiivsusega. Sellise koeraga kooselu on õudus. Dominantne agressiivsus võib hüpata ka üle ühe või kahe põlvkonna ja siis jälle järsku välja lüüa.

7. Epilepsia. See on kohutav. Epileptilist koera ei tohiks kunagi aretuses kasutada. Kahjuks on epilepsia liialt levinud nii mõneski tõus, kuna keegi on aegu ja põlvkondi tagasi teinud ebamõistlikke kompromissvalikuid.

8. Rumalad koerad. Läbi aastate olen ma rumaluse vastu järjest kriitilisem. Ülisotsiaalsed koerad, kes suudavad loomulikult suhelda teiste koertega, on kohutavad. Koerad, kes ei õpi iial puhtust pidama, on sageli rumalad koerad. Need sümptomid on tunnusteks, et koeral puuduvad loomulikud instinktid - ja see on asi, mida ei tuleks edasi aretada.

9. Pigmendi puudumine või nõrk pigment. Igal koeral peaks olema vähemalt 10% kehast pigmenteerunud. Liiga palju kompromisse on tehtud nõrga pigmentatsiooni suhtes. Nahk toodab pigmenti põhjusega. Pigmendi puudumine võib põhjustada kurtust ja muuta nahapinna sageli nõrgaks. Heledad silmad näevad samuti koledad välja. Tönasel päeval on liiga palju koeri säravate kollaste silmade ja roosade või laiguliste ninadega.

10. Fertiilsus. Paarituse tulemuseks peaksid olema kutsikad. Inimesed ei pööra sageli piisavat tähelepanu pesakondade suurusele. Fertiilsus on tõsine asi. Kutsikate arv pesakonna kohta peaks olema mõistlik ning see ei tohiks väheneda ja väheneda aastakümnest aastakümnesse.

Ei ole oluline, millisest tõust ma räägin. Need on põhitõed, mida mina üritan aretuses vältida. Peale kolmekümneaastast aretustegevust ja sama pikka kooselu mitmete erinevate tõugude esindajatega olen leidnud mõned asjad, mida ma tõukoerte juures tõsiselt vihkan.

Vabatõlge Juha Karese blogist autori loal. (originaal)